Ümberkaudsed pered ei tunnistanud teda omaks, ometi oli koeral kaelas rihmalaadne toode. Samuti käidi läheduses otsimas, kas kuskil on näha tema magamisaset, aga polnud sedagi.
Kord ilmus koer õuele, kinnas suus, ja oli näha, et see oli tema lelu, sest kindapüüdmise mäng oli Rubyl selge. Pere soovis väga, et Rubyst saaks nende koer, meelitades teda maiuspaladega aeda. Paraku oli koera hirm inimese suhtes nii meeletu, et ta kaevas paanikas ennast aia alt läbi ja kadus kui tuul.
Selline käitumine räägib meile nii mõndagi Ruby mineviku kohta – inimene on teda väga halvasti kohelnud, ta on saanud väga haiget. See sügav kogemus peegeldub koera käitumises, usaldus inimeste vastu on kadunud.
Et Ruby jooksis ka suurel maanteel autode vahel, ei saanud selline olukord jätkuda. Töökogemust ja kavalust kasutades õnnestus varjupaiga töötajatel Ruby varjupaika toimetada.
Rubyle tehti veterinaarne ülevaatus, ta tervis on korras. Lisaks sai koer korraliku kaelarihma ja oma kuudiga aediku. Uues olukorras Ruby lausa tardus, sest hirm oli nii suur.
Varjupaigainimeste oskuslik lähenemine ja suhtlemine toob järk-järgult esile koera tegelikku loomust. Ta on küll veel uje, kuid juba saab uudishimu hirmust võitu. Ruby ajab kõrvad erksalt kikki ja liputab saba, kui näeb inimesi.
Pai tegemiseni veel ei ole jõutud, kuid küll tuleb ka see päev. Praegu tuleb lihtsalt tunnistada tema suuremat isikuruumi.
