Suitsuanduri eluiga on sõltuvalt tootjast 3–10 aastat, ehk varem või hiljem vajab see väljavahetamist. Kuid kuidas valida oma perele uut elupäästvat seadet – kas eelistada ionisatsiooni- või fotoelektrilist andurit?
Ionisatsiooni- vs fotoelektriline suitsuandur
Suitsuandureid on peamiselt kahte tüüpi: ionisatsiooni- ja fotoelektriline andur. Räägime mõlema plussidest ja miinustest, et saaksid otsustada, kumb just teie perele paremini sobib.
Ionisatsiooniandur kasutab väga väikest kogust radioaktiivset materjali õhu ioniseerimiseks sisemises sensorikambris, luues seeläbi elektrivoolu. Kui suits siseneb kambrisse, katkestab see voolu, misjärel annab seade häiret.
Üldiselt on ionisatsiooniandurid odavamad kui fotoelektrilised andurid. Nende suurimaks plussiks on võime tuvastada tulekahju, mis levib kiiresti, näiteks pannil süttinud õli või küünlast tuld võtnud kardin. Suur miinus on aga see, et need ei tuvasta tulekahju, mis tekitavad palju suitsu ja n-ö arenevad aeglaselt.
Ionisatsiooniandur oleks ohust kiirelt märku andnud näiteks 24. märtsil Põhja-Sakala vallas Jaska külas. Kell 6.30 sai päästeamet sealt teate ühest elumaja põlengust. Päästjate kohale jõudes oli katus leekides ja tuli majas ulatuslikult levinud. Tulekahju kustutati kell 10.45 – hoone katus ja sisustus hävis täielikult. Inimesed viga ei saanud ja tulekahju põhjus on selgitamisel.
Ionisatsiooniandurite osakaal on küll järjest langemas, sest suurte koguste puhul võib nende ladustamise ning jäätmekäitlusega tekkida kiirgusoht.
Fotoelektriline suitsuandur on tuntud ka kui optiline suitsuandur. Andur reageerib põlemisel tekkivas suitsus sisalduvatele tahmaosakestele. Optilise suitsuanduri keskmes asub suitsukamber, kus on infrapuna-LED (emitter) ja fotodiood (vastuvõtja). Barjäär IR-LED-i ja fotodioodi vahel muudab need kaks teineteisele nähtamatuks.
Iga kaheksa sekundi järel saadab IR-LED kambrisse valgusjoa. Kui kambrisse on sattunud suits, tuvastab andur selle suurenenud optilise hajumise mõõtmise teel ning annab häiret.
Erinevalt ionisatsiooniandurist on fotoelektriline suitsuandur efektiivsem aeglaselt hõõguva tulekolde avastamisel. Seade tuvastab süttimisallikast eralduva suitsu enne kui puhkeb leek. Näiteks eraldab sellist suitsu sigaret, mis on diivanile sattunud ja esialgu vaikselt hõõgub.
Miks annab andur valehäiret?
- Tolm. Puhasta aeg-ajalt andurit niiske mikrokiudlapiga. Samuti arvesta, et andur võib reageerida näiteks remondi ajal õhus lendlevale tolmule.
- Aur. Anduri võivad häiresse ajada toidutegemisel eralduvad aurud. Minimaalne kaugus pliidist peab olema kolm meetrit. Kindlasti ei tohi suitsuandurit paigaldada ka vannituppa, kuna seal olev veeaur põhjustab valehäireid.
- Viirukid. Viirukitest eralduv suits võib olla piisav, et andur potentsiaalsest ohust märku annaks.
Allikas: G4S
Niisiis, millist andurit eelistada?
Nii ionisatsiooniandur kui ka optiline suitsuandur on võimelised tuvastama tulekahjusid väga hästi ja ohutuse seisukohast on oluline, et teie kodus oleks kumbki neist kindlasti olemas.
“Veel parem, kui teil on kodus nutikas signaali edastada oskav andur. Näiteks Nublu on nutikas suitsu- ja vingugaasiandur, mis kutsub vajadusel abi ning annab ise teada, kui selle patarei hakkab tühjaks saama või on mõni rike tekkinud,” ütleb G4Si turvaekspert Tarmo Pärjala.
