Ilusate ilmade saabumisega  tekib paljudel soov korterielule vaheldust leida ning sageli hakatakse siis mõlgutama mõtteid isiklikust maakodust või suvilast.

Nõukogude ajal oli populaarsed kindlad väikeste aiamajadega suvilapiirkonnad, nagu näiteks Tallinna külje all asuv Kloogaranna või Tartu külje all olev Ihaste kant. Kuidas on lood täna? Kuhu soovivad inimesed endale võimalusel suvekodu rajada?

Huvi tuntakse rohkem kevadel

Arco Vara vanemmaakler Janika Toots ütleb, et suvilate vastu hakatakse rohkem huvi tundma ikka kevadel. Maakleri sõnul eelistatakse pigem privaatsemaid kohti, kus on kõrghaljastus ning läheduses poed ja vaba aja veetmise võimalused.

Toots räägib, et sageli saabki suvekodu valides takistuseks asjaolu, et paljud neist asuvad keskustest kaugemal ning vajavad suures mahus korrastamist.

“Saab välja tuua, et otsitakse vähemalt neljatoalisi elamisi, kus ühe toa saab vajadusel kontoriks teha,” räägib Toots kriteeriumitest, millele maakodu ostmisel tähelepanu pööratakse. Lisaks peab kodu juures olemas ka piisava suurusega kinnistu, et oleks võimalus kasvatada vilju ning luua naabritega privaatsust. 

Efekt, et sõidetakse linnast välja

Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman nendib, et Harjumaal ostetakse vähe sellist kinnisvara, mis on mõeldud ainult suvekoduks. Soomani sõnul on ostetakse maakodu üldjuhul siiski eesmärgiga seal hiljem juba aastaringselt sees elama hakata.

Kui otsitakse suvilat, siis otsitakse Soomani sõnul kohta, mis asub linnast kaugemal kui 10-15 minutit. “Suvilal peab olema efekt, et sõidetakse linnast välja,” räägib Sooman, kelle kogemuse põhjal otsivad Tallinnas elavad inimesed suvekodusid pigem Läänemaale, Lääne-Virumaale ja Raplamaale.

Vanad suvilarajoonid muutuvad elamurajoonideks

Hoopis teine lugu on maakodudega, mida ostetakse ümberehitamiseks ja sooviga tulevikus aastaringselt sisse kolida. Sellisel juhul võibki Soomani sõnul vaadata endiste nõukogude aegsete suvilapiirkondade poole.

“Kui täna näiteks Mähe aedlinnas ringi käia, siis kohtab vanu aiamaju, aga ka väga uhkeid villasid,” toob Pindi Kinnisvaramaakler hea näite, kuidas sageli vana aiamaja ostnud omanikud need oma kodudeks muudavad. 

“Vanad suvilarajoonid muutuvad täna vaikselt elamurajoonideks,” selgitab Sooman, kelle sõnul hakkavad nendesse piirkondadesse täna juba ka uusarendusi tekkima.

Sooman toob välja, et suvekodu näol on tegemist siiski luksuskaubaga, mis on keskmisest jõukama inimese pärismaa.

“Keegi ei osta endale tänapäeval veneaegset aiamaja, mille ümber ainult maasikaid kasvatada,” lausub Sooman. Ta lisab, et inimesi huvitavad maakodude jaoks paigad, millega kaasneb midagi erilist.

“Suvekodul peab olema see x-faktor juures, olgu see siis meri, metsatukk või ojakene,” selgitab Sooman, mis kriteeriumeid inimesed suvekodu valimise juures oluliseks peavad.

Asukoha valikul loevad lapsepõlve mälestused

Samamoodi on keeruline välja tuua ka üht kindlat asukohta, kuhu suvilaid soetatakse. “Inimesed on hästi erinevad ja ei saa öelda, et üks paik on eelistatum kui teine,” räägib Sooman. 

Üheks kõige domineerivamaks põhjuseks peab Sooman lapsepõlve mälestusi. “Kui oled lapsepõlves käinud kunagi kellegi juures, või veetnud suvesid peretuttavate juures, siis tõmbab inimesi sinna tagasi,” selgitab ta.

Samas nendib maakler, et hind paneb siiski asjad paika. “Mõnes piirkonnad maksab suur korralik maja 100 000 eurot ning teises kohas on ainult krunt sama hinnaga,” selgitab ta ning lisab, et suvemajadele pangad laenu väga ei taha anda. 

Maakodude müüki toetab valglinnastumine

Soomani sõnul on massiline suvilate müük täielik müüt. 2020. aastal müüdi 66 linnadevälist kodu rohkem kui aasta varem. “See ei ole massiline põgenemine,” on Sooman veendunud. Tema sõnul toetab suvilate müüki eelkõige valglinnastumine.

“Aastast aastasse on Tallinnas korterite hinnad tõusnud, mistõttu vaatavad inimesed rohkem majade poole,” selgitab Sooman, kelle sõnul saab linnast 10-20 km kaugusele sama hinnaga korralike maju. 

Sooman on lisab, et linnast väljas asuvate kodude ostmise paarikümne võrra suurenemine on olnud pigem sarnane igal aastal, mistõttu ei saa pidada seda massiliseks hüppeks.