Ka maaklerid peavad neile makstavat vahendustasu tihti ebaõiglaseks

Foto: Shutterstock

Rubriiki toetab

Mille poolest erinevad ostu-müügi turul 500 ja 2500-eurosed maaklerteenused? Kui suur töö ikkagi on maakleri vahendustasu taga? Kaanon kinnisvarabüroo maakler Priit Saks avab teemat.

Maakleri vahendustasu puhul kehtib vana tõde: tellija jaoks on teenuse hind (liiga) kõrge ning maakleri jaoks ei tundu pakutav tasu, arvestades panust ja töömahtu, alati õiglane.

Maakleri vahendustasu kujunemine

Olukorrad võivad erineda kardinaalselt, maakleri töömaht võib kõikuda meeletult. Ühel juhul võib maakler saada enda portfelli eluruumi, mille ta suudab a la kaheksa tunni töö ning nädalaga ära müüa. Teisel korral panustab maakler vara müümisse sadu tunde ja samal ajal kaubeldakse ka vahendustasu alla …

Üldiselt on vahendustasu suuruse kujunemise puhul kaks varianti: maakler ja klient lepivad kokku müügihinnast võetava protsendi või siis on tasu konkreetne summa. Enamasti jäävad vahendustasud 2 ja 5% vahele müügihinnast.

Kui aga vara hind on 40 000–50 000 eurot ja alla selle, lepitakse üldjuhul kokku fikseeritud tasu, sest kui kasutada madalama hinnaga vara puhul protsendipõhist lähenemist, siis tihtipeale ei ole maakleril võimalik saada tehtud töö eest õiglast tasu.

Kuid esineb ka kokkuleppeid, kus on fikseeritud tasu ja lisandub boonustasu, seda juhul kui vara õnnestub müüa eeldatavast kõrgema hinnaga – klient jagab „võitu“ maakleriga, mis ideaalis võiks motiveerida maaklerit leidma kõrgemat hinda maksvat ostjat.

Maaklerteenuse põhielemendid

Tasu, mida üks või teine maakler kliendilt sama vara müügi eest küsib, võib erineda kordades. Kui vara omanik on erinevate maaklerfirmadelt küsinud pakkumisi, siis on oluline, et otsust ei langetata vaid vahendustasu suuruse põhjal. 

Tähtis on süveneda, mida ta vastava tasu eest saab. Madalama hinnaga pakkumise puhul võib teenus sageli piirduda pelgalt sellega, et maakler käib kiirelt objektilt läbi, teeb telefoniga fotod (või siis ei lähe üldse objektile ja kasutab omaniku tehtud fotosid), paneb kuulutuse üles ning jääb ootama kõnesid … Igal juhul on korrektne, et maakler saadab pakkumise, kus on detailselt lahti kirjutatud, mida maaklerteenus täpsemalt sisaldab.

Enne, kui maakler saab üldse vara müüki võtta, peab ta tegema vara auditi: kontrollima registreid ja võrdlema plaane tegeliku olukorraga, kus selgub, kas andmed (sh andmed tehnosüsteemide kohta) ja ruumilahendus vastab tegelikkusele või tuleb enne müüki asuda andmeid korrastama või tehtud muudatusi seadustama.

Maakleril ei ole mõtet hakata vara müüma enne, kui ta ei ole välja selgitanud, kas see on üldse müügi- ehk laenukõlbulik. Tihtipeale aga klient ei adu, millises mahus töö reaalsuses vara auditi taga on, kui maakler ütleb omanikule sõnad „kõik on korras“. Kirjeldatud teema kontekstis tuleb selgelt välja ka erinevus n-ö kilekotimaakleri ja kompetentse maakleri vahel – esimene neist (põhjalikku) auditit üldjuhul ei tee, eesmärk on lihtsalt saada enda portfelli võimalikult palju müügiobjekte.

Kui selgub, et vara on müüdav, siis järgmises etapis teeb maakler turuanalüüsi, pärast mida esitab ta vara omanikule nägemuse, millise hinnaga võiks vara müüki minna. Tavaliselt saadetakse see kliendile koos vahendustasu pakkumisega. Kui klient on müügihinna ja maakleri vahendustasu suurusega nõus, siis järgneb vara aktiivne müük.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.