Loomapüüdja Nadežda Sedova nutab nüüd küll vähem, aga jätkuvalt esineb olukordi, kui räämas või piinatud lemmikut nähes tahaks ulguda ja inimesele tehtu eest kallale minna. Õnneks leidub neidki, tänu kellele taastub usk inimkonda.

Loomapüüdja töö on väga mitmekesine ja väljakutsele sõit alati pingeline, sest kunagi ei tea, mis ees ootab. Naine räägib veidi oma kõige meeldejäävamatest juhtumitest selles ametist.

Nadežda hakkas loomi püüdma aasta ja kahe kuu eest: enne seda jõudis ta töötada nii pagari, kondiitri kui ka müüjana. “Mu lapsed kasvasid suureks ja otsustasin teha kannapöörde,” ütles ta. Nadežda uuris tööpakkumise nõudeid (näiteks nõuti empaatilisust) ja läkitas CV teele. Ta kutsuti tema enda meelest üllatavalt kiiresti vestlusele ja pääses seejärel Paljassaare varjupaika proovipäevale.