Aeg-ajalt kogunetakse töökaaslaste, sõprade ja sugulastega ühise laua taha, et nautida üksteise seltskonda, mõnusaid hõrgutisi ja tähtpäeva- või pühademeeleolu. Nii mitmedki peod leiavad aset lokaalides, mis on külaliste jaoks uued. Samal moel käiakse võõrastes ruumides aga ka töökohustuste tõttu ning ega kõik kaubanduskeskusedki ole tuttavad, nagu oma viis sõrme.

Selleks, et hädaolukorras paanikat ei tekiks ja kõik külalised või külastajad kiirelt turvalisse paika jõuaksid, võiksid hoonete omanikud ja valdajad üle kontrollida, et pääsetee oleks lihtsalt leitav ka esmakordsele külastajale.

Mis on hädavalgustus, kuhu see peab olema paigaldatud ja kuidas seda hooldada, selgitab artiklis Eaton Electric SIA Eesti filiaali elektriinsener Ragnar Roos.

Mis on hädavalgustus?

Hädavalgustuseks nimetatakse kõiki suunavaid silte ja valgusteid, mis ohu korral (nt elektrikatkestus, pommiähvardus, valehäired, gaasiavarii, suits jms) aitavad ohu korral leida turvalise tee hoonest välja. Üks tuttavamaid neist on ilmselt roheline jooksva mehega silt, mis peab olema paigaldatud kõikide nende kohtade peale, kus evakuatsioonitee muudab oma suunda. Seistes koridori alguses või keskel peame pöördekohas alati seda rohelist silti nägema, et pimedas või suitsus orienteeruda. Sellised suunavad sildid peavad põlema kogu aeg poole võimsusega, mistõttu oleme harjunud neid märkama ka tavaolukordades.

Lisaks suunavatele siltidele on oluline, et ka evakuatsioonitee, sealhulgas trepid, oleksid valgustatud. Evakuatsioonitee valgustus ei pea kogu aeg põlema, vaid süttib tulehäirealarmi korral, sealhulgas juhul kui kaob ka elekter. Kui koridorides on veel võimalik pimeda ja suitsuga liikuda, siis treppidel on olukord keerulisem – kui suur hulk paanikas inimesi neil liigub, on komistused ja kukkumised lihtsad tekkima. Kahjuks aga unustatakse tihti just treppide hädavalgustusele mõelda.

Päästevahendid ja paanika vältimine

Alates 2013. aastast kehtib vastavalt Euroopa Liidu standardile nõue, mille kohaselt peavad kõik tulekustutid, kutsenupud, voolikukapid, esmaabi kastid, erivajadustega inimeste päästevahendid (kanderaamid, ratastoolid) ja tuletõrjepaneelid häire korral olema korrektselt valgustatud. Ehk kõikides tänapäevastes hoonetes tuleb juba projekteerimise faasis mõelda lisaks päästevahendite asukohale ka nende nõuetekohase valgustamise peale.

Samuti on eraldi olemas paanikavältimise valgustid, mida kasutatakse rahvarohketes kohtades nagu ootesaalid, suured auditooriumid ja muud kogunemiskohad (need on kohustuslikud ühiskasutatavates hoonetes, kus viibib korraga üle 10 inimese). Ohu korral süttivad valgustid hõlbustavad seal inimeste liikumist evakuatsiooniteede poole, vähendades seejuures segadusest ja piiratud nähtavusest tekkida võivat paanikat.

Kuidas hädavalgusteid kontrollida?

Hädavalgusti kontrollimiseks katkesta vähemalt korra kuus vooluühendus ja veendu, et elektri kadumisel lähevad hädavalgustid põhitoiteallikalt (vool) varutoiteallikale (aku) ehk siis on jätkuvalt nähtavad ka pimeduses. Üks selline akuga hädavalgusti maksab keskmiselt 40–50 eurot ja kestab umbes 4 aastat, peale mida tuleks aku välja vahetada.

Veelgi mugavam variant on paigaldada hoonetesse ohutus- ja teavitussüsteemid, mis kontrollivad ennast ise ning koostavad raporteid kontrolli tulemusest. Sellise keskakusüsteemi puhul annab süsteem märku, kui kuskil on viga või kui mõni aku vajab välja vahetamist. Võrreldes eraldiseisvate akudega on ühtse keskakusüsteemi soetamise maksumus kolm korda kallim, ent akud kestavad 8–10 aastat ja lisaks ei pea muretsema, et korralise hoolduse tegemine ununeb.

Kokkuhoiu eesmärgil üritatakse kahjuks tihti täita vaid miinimumi nõutud seadmete olemasolust, unustades kontrolli ja hoolduse sootuks. Õnnetuse puhul võib see aga tingida väga tõsiseid tagajärgi ning halvimal juhul maksta lausa inimelu.