Enamikul juhtudel peaks seedetrakti häirete ravi algama sobivate toitumisalaste muudatuste, kasulike toidulisandite ja alternatiivsete teraapiatega.

Kuidas aru saada, et koeral on midagi viga?

Väga tihti on esimeseks märgiks koera halva enesetunde kohta muutused tema käitumises. Paljud lemmikloomaomanikud on kursis, et teatud käitumise muutusi võib tõlgendada kui punast lippu looma tervise osas. Tihtipeale on sellisteks käitumiseks näiteks huvipuudus mängimise või söömise vastu. Siiski on ka mitmeid teisi käitumise muutusi, mis võivad viidata terviseprobleemile, sealhulgas obsessiiv-kompulsiivsele käitumisele.

Näiteks kui su lemmik kipub liigselt limpsima erinevaid pindu, võib tegu olla seisundiga, mida nimetatakse ka “liigseks pindade limpsimiseks” (ingl k excessive licking of surfaces ja lühend ELS).

Nimetatud seisund viitab sellele, et koer limpsib järjekindlalt ja korduvalt näiteks põrandaid, vaipu, seinu, mööblit, omaniku jalgu, käsi või käsivarsi. Samuti võib koer ka enda huuli lakkuda. See ei tähenda aga iseenda limpsimist, sest see on tavaliselt põhjustatud sügelevast, ärritunud või põletikulisest nahast.

Selline limpsimine võib tunduda ohutu ja omanikud kipuvad seda pahatihti ignoreerima. Tegelikult võib koer pidevalt pindu limpsides neelata alla suure koguse materjalikiude ning see võib teoreetiliselt lõppeda lausa sooleummistusega.

Tavaveterinaarid ütlevad, et selline käitumine on lihtsalt obsessiiv-kompulsiivne häire. Holistilised veterinaarid on aga juba aastaid olnud veendumusel, et lemmikud, kes kas limpsivad õhku või siis pingsalt ja pidevalt näiteks põrandaid, diivaneid, vaipu vms, on peaaegu alati kimpus seedetrakti häiretega.

Seedetrakti häired – mida ütleb Kanadas tehtud uuring?

Artikli alguses mainitud Kanadas tehtud uuringu viisid läbi Montreali Ülikooli Veterinaaride Õppehaigla teadlased ning selles osales 19 koera, kes igapäevaselt liigselt pindasid lakkusid. Lisaks kaasati kontrollrühmana uuringusse ka 10 tervet koera.

Koerad läbisid käitumisuuringu, füüsilise ja neuroloogilise läbivaatuse, lisaks ka põhjaliku seedesüsteemi hindamise, mis hõlmas endas laboratoorseid teste, ultraheli, endoskoopiat ja ka seedetrakti koe proovide histopatoloogilist analüüsi.

Tulemused näitasid, et 14 koeral 19-st (74%), kes olid kimpus pindade liigse limpsimisega, tuvastati ka seedetrakti häired. Tuvastatud häired hõlmasid järgmist:

• eosinofiilide ja/või lümfotsüütide infiltratsioon seedetraktis;
• mahla kinnihoidmine maos;
• ärritunud soole sündroom;
• krooniline pankreatiit;
• võõrkeha maos;
• giardiaas.

Koerte ravi määrati vastavalt avastatud probleemile ning koeri jälgiti 90 päeva. Uurijad märkasid olulist paranemist 10-l koeral ning 9 koera lõpetasid selle käitumise täielikult. Muuhulgas märkasid teadlased, et pideva limpsimisega tegelevad koerad olid ärevamad kui kontrollgrupi koerad.

Seitse uuringus osalenud koera hakkas kodus pärast sööki uuesti liigselt pindu limpsima, mis pani teadlased arvama, et söömine võis tekitada koertel kas ebamugavust või siis iiveldust.

Lõppjäreldusena tõdeti, et seedetrakti häireid tuleks kaaluda koerte puhul, kes kipuvad erinevaid pindu liigselt limpsima.

Ravimid ja kaubanduses müüdavad toidud

Kuigi uuringu tulemused ja järeldused on olulised, siis antud uuringus osalenud koerte ravimeetoditeks olid kaubanduses müüdavad töödeldud toidud ning samuti ravimid.

Ravi põhines koerte diagnostiliste testide tulemustel ja sümptomitel ning hõlmas järgmist.

• Fenbendazole – laiaulatuslik parasiidivastane ravim, mida kasutatakse giardiaasi raviks.
• Kaubanduslikud (töödeldud) elimineerimise dieedid.
• Prednisoloon (kortikosteroid), mõnikord antud koos tsüklosporiiniga (immunosuppressant). koertele, kellel on seedetrakti eosinofiilne ja/või lümfoplasmatsüütiline infiltraat (nt lümfoom)
• Seedetrakti liikuvust suurendavad prokineetilised ravimid, kombineerituna märgtoiduga koertele, kellel on probleeme mao tühjendamisega.
• Põletikuvastane ravim sulfasalasiin, mida kombineeritakse lahustuva kiudainega koertele, kellel on ärritatud soole sündroom.
• Mao võõrkeha (30 cm nailonköis) käsitsi eemaldamine ühel koeral.
• Viiele liigse pindade limpsimisega kimpus olevale koerale, kellel ei olnud diagnoositud seedetrakti häireid, määrati välistusdieet, antatsiidid ja mõnel juhul ka iiveldusvastased ravimid.

Tegemist oli lühikese, 90 päeva kestnud uuringuga, selgitamaks välja, kas liigselt pindasid limpsivatel koertel on seedetrakti häireid ning kas ravil oli positiivne efekt limpsivale käitumisele. Kinnitust leidsid mõlemad hüpoteesid. Dr Becker aga on kindel, et on ohutumaid alternatiive kui ravimid ning töödeldud dieedid. Seega arvab dr Becker, et suuremal osal uuringus osalenud koertel ilmselt oli käitumise leevendus ainult ajutine.

Dr Becker ütleb, et kui tema ravib seedetrakti häirega koera, siis proovib ta alati hakkama saada ilma ravimiteta. Erand võib olla nt giardiaas, mis ei ole allunud looduslikele alternatiividele. Beckeri kogemusel on paljude seedetrakti häirete juurpõhjuseks just antibiootikumide ja kortikosteroidide (nagu prednisoloon) liigne kasutamine. Nende kasutamine peaks olema limiteeritud olukordadele, millele ei ole efektiivset ohutumat alternatiivi. Lisaks ütleb ta, et hullemaks teeb olukorra ka see, et patsient jäetakse nende rohtude peale nädalateks, kuudeks või isegi aastateks. See tähendab, et pikaaegsed kõrvaltoimed on sisuliselt paratamatud.

Soovitused

Dr Karen Shaw Becker proovib reeglina hoiduda töödeldud lemmikloomatoitudest, sealhulgas ka eliminatsioonidieetidest. Seevastu proovib ta lemmikule anda põletikuvastast toitu, mis sisaldab värskeid, orgaanilisi ja kindlasti GMO-vabasid toite. Iga dieet tuleks tema arvates teha spetsiaalselt konkreetse looma seedetrakti häireid ja sümptomeid arvesse võttes.

Becker ütleb, et tänase päevani ei ole mitte ühtegi inimtoidu kvaliteediga toorainest valmistatud “veterinaardieettoitu”. Need kõik sisaldavad halva kvaliteediga töödeldud “sööda tasemel” jääke koos sünteetiliste toitainetega, et kompenseerida toitainete vähenemist, mis toimub ulatusliku tootmisprotsessi käigus.

Aeg-ajalt võivad koerad ikka põrandat limpsida, seega iga põranda limpsimine ei tähenda kohe, et koeral on seedetrakti häired. Pigem peaks lihtsalt jälgima millal muutub limpsimine järjepidevaks. Lisaks tasub olla tähelepanelik siis, kui koer ei limpsi enam ainult põrandat, vaid sellele lisandub näiteks vaip ja diivan ja sisuliselt ükskõik milline pind.

Minu koer Faddy oli samuti see, kes kunagi aeg-ajalt põrandat limpsis, aga meie saime selle kergelt lahendatud kõhu heaolu toidulisandiga. Siiani panen seda aeg-ajalt talle toidu sisse ning mõnikord isegi näen, et ta ei lähe enne oma toitu sööma, kui see toidulisand on kenasti ta toidu sisse segatud. Olen aastatega õppinud oma koeri usaldama ning looduslikke toitaineid olen ma alati nõus neile andma, kui nad tunnevad, et neil on seda vaja.

Tihtipeale valivad inimesed seedehäiretega lemmikule toidu, millel on peal märge “Sensitive“. Kuigi see võib paljude lemmikute puhul ka toimida, siis alati tasub arvestada, et iga lemmik on erinev. Lootes, et “Sensitive” märkega toit pakub lahenduse on lihtsalt veidi naiivne. Nimelt võib selles toidus olla miskit, mis just sinu lemmikule ei pruugi sobida. See aga ei tähenda, et ükski sama brändi toit ei sobi.

Sobiva toidu leidmine võib võtta veidi aega. Esiteks tuleb anda lemmikule minimaalselt 30 päeva aega harjumiseks ning teiseks on iga organism erinev. Näiteks ühel koeral võib riis panna kõhu liiga kinni, teisel aga jällegi kartul jätta väljaheite liiga vedelaks. Mõnikord on vaja proovida erinevaid toite enne kui leiab selle õige, mis koerale hästi sobib. Küll aga tasub kindlasti proovida ka külmpressitud toite, sest need on kergemini seeditavamad.